Mõtlesin, et kirjutan teile oma põlvest, sest ma ei viitsi kõigile eraldi kogu aeg sellest nii pikalt rääkida. Igatahes ristatisideme opil käisin 21. juunil. Päris hirmus oli, süda tagus ennem oppi jälle nagu hullumeelne. Kuna see oli päevakirurgija siis saab sealt nagu paari tunni pärast koju mul oli opp kell 15.00 ja siis pst kella 19.00 või 20.00 saadakse koju. Aga noo ma küll mingi kella 8-ni õhtul seal ei viitsinud tühja passida ja tahtsin juba kell 19.00 ära minna. Toodi siis kargud jne... essat korda, kui püsti sain kuidagi ja karkudele, siis alguses ma ei osanud ju nendega kuidagi õigesti toimegi tulla pluss megapalav oli ja hullult paha hakkas ja järgmisel hetkel ma ärkasin mingi voodis ja peas oli mõte, et mis nüüd juhtus? Noo ilmselget olin pildi tasku visanud ja alustasin oma katset kaks:D. Õde seal mainis veel, et see on ülitavaline, et enamus jõuab ette ruumi ja viskab siis pildi tasku. Ütleme nii, et teine katse õnnestus ja varsti jõudsingi koju. Esimesel hommikul kodus vistaks ka pildi tasku ja olemine oli ikka vääga paha pluss essad päevad olid ikka mega piinarikkad. Esiteks see valu oli ikka väga suur, arvestades seda, et ma olin väga üli tugevate valuvaigistite all, ma lugesin sealt infolehelt, et pst kui neid tarvitada kauem kui 8 päeva võib see infarkti tuua, päris jube. Teiseks päeval olla või nii polnudki nii jube, aga ööd olid täiesti katastroofid ma ei saanud üldse magada, sest asendit oli raske leida, igas asendis oli ikka nii paha ja valus ja siis ma ärkasingi iga kahe tunni tagant kogu aeg ülesse ja võtsin valuvaigisteid või passisin niisama, sest ma lihtsalt ei saanud magada. Esimene nädal õnneks oli mul ema kodus, siis ma sain enamuse ajast voodis veeta, sest käia oli päris jube. Karkudega käimise õppisin ma tegelt suht kiirelt selgeks niiet see polnud enam eriline probleem. Teisel nädalal läks asi igat pidi paremaks, jalg liikus rohkem ja valusi eriti ei olnud, välja arvatud see, et hommikul ärgates oli jalg väga kange ja valus ja sirgeks eriti nagu ei läinud, aga see pidi normaalne olema. Veel hakkas mul jala sees mingi asi plõksuma, mis tekitas mus täieliku paanikaosakonna, aga see pidi jällegi olema normaalne, et ala veri või vesi või mis iganes seal sees on, et see plõksub. A rasked tegevused minu jaoks olid nt söögi tegemine või nii, sest kuidas sa võtad kätte asju kui sul on kaks karku käes? Täielik hiinaime ju, pole võimalik, ma ei tea mida teevad inimesed kellel ongi kogu aeg kaks karku ja peavad pikka aega nii olema. Teise nädala lõpus arenes asi nii kaugele, et ma sain juba veits käia karkudeta toas või ühe karguga, aga ma eriti ei julgenud, sest ma ei teadnud, et ma võin. Nüüd on käsil siis mul kolmas nädal käisin oma essas taastusravis kah ja arst ütles, et jalg on suht heas seisus, mis tegi mind päris õnnelikuks, pluss ma võiks/peaks käima juba ilma karkudeta või ühe karguga. JEI... Teisipäeval lähen arsti juurde vett välja võtma ja kolmapäeval taastusravi arsti juurde kontrolli. Praegu ma rohkem ei teagi. Aa ma lisasin ühe kõige vähem mõtterõveda pildi ka, et te saaks sellest rõvedast asjast aimu, milline see välja näeb.